Valma külas ootab Sisevete festivali külalisi 8. juulil kohvik Laura, mis on külanaiste ühine ettevõtmine – igaüks küpsetab midagi, toob miskit müüki ja jääb festivali päevaks appi. Osad toimetavad kassas, teised korjavad nõusid ja aitavad neid pesta ja nii edasi. „See on suur meeskonnatöö,“ kinnitab Valma küla aktiivne elanik ning kohaliku festivaliprogrammi koostaja, Kätrin Kell.

Kell selgitas, et Valma küla ehitab festivali päevaks sadamas kõik nullist üles. „Tekitame istumiskohad, toome söögid ja joogid, kutsume inimesi muusikat mängima ja paneme tööle õpitoad,“ rääkis ta. Tänavu valmis festivali päevaks Valma sadamasse ka üks näitus, mis tutvustab Valma kaluriküla läbi ajaloo.

„Me toome ladudest välja põnevaid kalurite asju, vanu fotosid, kompasse, aerusid ja muud. Ja võib-olla õnnestub meil ka igivanad videod digiteerida, mis on 8mm filmile jäädvustatud ajast, kui minu kalurist isa oli noor ning kui Valma külas alles ehitati sadamat. Need kaadrid on tõelised pärlid, mida proovime külalistele Sisevete festivali ajal näitamiseks tuua. Sellest kõigest valmib justkui muuseum, kus saab ringi jalutada ja asjadega tutvuda,“ rääkis näitusest Kätrin Kell.

Mõistagi saab Valma külast kaasa osta kohalikku head-paremat. Kohaliku külamaja perenaine Anne Schvede kinnitas, et kindlasti on Sisevete festivali ajal sadamas kohal ka kalamehed- ja naised koos enda kalatoodetega. Lisaks saavad festivali külalised soetada kohalikku mett ja näiteks ka koduveini, mis on tema sõnul samuti aastatega üpriski populaarseks osutunud.

Kogu päeva juhib kohapeal Gaute Kivistik ning muusikat mängib kohapeal kapell „Veidi vurtsu“.

Uurides Annelt ja Kätrinilt, et kuidas neil on õnnestunud kogu küla sedasi ühe festivali korraldamisse kaasata, siis tõdevad nad, kohalikud tahavad ise kaasa lüüa. „Oma roll on kindlasti ka sellel, et meie külamajas käib koos nii kokandusring kui ka naisteklubi. Sellistes kohtades sõna ikka levib,“ ütles Schvede. Ta lisas, et festivaliga kaasnev elu, melu ja müük – see on küll jube väsitav, aga ka hirmus tore ja kõik teevad hea meelega kaasa.

Kätrin lisas, et kõik tulevad tõepoolest ise kaasa lööma ja uurivad, kuidas panustada. „Mina arvan, et nii see olema peabki – see tahe panustada peab tulema inimeste enda seest, seda ei saa sundida. Ja näiteks festivali õhtul on ka alati nii, et keegi ei pea jääma üksi telke kokku panema, vaid kõik ootavad lõpuni, et plats üheskoos puhtaks teha. See ongi vist selle küla säde või võlu, mis hoiab meid koos,“ muljetas Kell.